Halo
Vahetevahel võib taevas näha suurt ringi ümber päikese. See on halo. Mõnikord jälle on madala päikese korral või talveöödel iga tänavalaterna kohal heledad püstised sambad. Seegi on halo, optiline nähtus, mis ei ole küll igapäevane, aga siiski üsna tavaline.
Halo tekib valguskiirte peegeldumisel ja murdumisel õhus hõljuvates jääkristallides. Samas ei tohi jääkristalle olla nii palju, et päikeseketast läbi kristallide pilve enam näha pole. Maalähedases õhukihis võib jääkristalle hõljuda ainult talvel pakasega. Kümne kilomeetri kõrgusel on õhu temperatuur mitukümmend kraadi alla nulli ja seal tekivad sobiva õhuniiskuse korral jääkristallid suvelgi.
Jääkristall ise on kui väikene klaasprisma. Osa kiiri peegeldub kristsalli välispinnalt, osa aga murdub kristalli sisse. Milline on kiirte käik kristallis, oleneb kristalli kujust ja asendist päikesekiirte suhtes.
Jääkristallid on kõige sagedamini kuuetahulised prismakesed. Enamasti on nad õhukeeriste tõttu segi paisatud, nii et kristallide välispinnalt peegeldunud valgus hajub enam-vähem võrdselt kõikides suundades. Neisse prismadesse sisenenud valgusest kaldub enamik kiiri oma esialgsest suunast 22° võrra kõrvale. Seejuures sinine valgus veidi rohkem kui punane. Nii tekibki päikesest 22° kaugusel helendav ring.
halo4.gif (8216 bytes)
Nagu joonisel näha, on valguskiire murdumine kuuetahulises prismas sarnane murdumisele kolmnurkses prismas murdva nurgaga 60°. Võttes jää murdumisnäitajaks n=1,31 saamegi murdumisseadusest eespool mainitud kõrvalekalde 22°.
halo224.gif (45950 bytes) Saame teha ka vastupidise järelduse - kui päikese ümber on 22° halo, on õhus kuuetahulisi jääkristalle. Helenduva rõnga intensiivsus on kõikides suundades ühesugune ainult siis, kui kuuetahulised jääkristallikesed on orienteeritud täiesti kaootiliselt. Mingi eelistatud orientatsiooni korral on mõni rõnga osa heledam, mõni kahvatum.
halo5.gif (7120 bytes) Jääprismade 90° servadel murdunud kiired tekitavad segipaisatud kristallide korral päikesest 46° kaugusel oleva ringi. Et aga valguse niisuguse murdumise sagedus on väiksem, on 46 kraadine halo haruldasem ja enamasti ka väiksema heledusega.
Mõnikord on jääprismad nii lühikesed, et meenutavad liistakuid. Liikumatus õhus langedes võtavad niisugused kerged õhukesed plaadikesed enam-vähem horisontaalse asendi. Neilt rõhtsatelt plaadikestelt ja püstjate prismade otstelt peegeldunud päikesekiired tekitavad püstise valge samba päikese kohale. Külmadel talveöödel võime märgata sambaid ka tänavalaternate ja autotulede kohal. Õhus hõljuvatel horisontaalsetel liistakutel on mõnikord  ka vertikaalsed külgtahud. Siis tekib lisaks vertikaalsele valgussambale veel horisontaalne sammas. Kui tingimused jääkristallide tekkeks püsivad kauem, liituvad lihtsad prismad ja liistakud keerulisema kujuga kristallideks. Ka võivad liitkristallid õhus langedes hakata võnkuma või pöörlema. Niisugustel juhtudel tekivad taevas mitmesugused kaared.
halos.jpg (30731 bytes)

Vaata lisaks: http://www.sundog.clara.co.uk/halo/halosim.htm

Kasutatud materjale: Andres Kuusk Halode perekond Horisont nr.1, 1998
L. V. Tarasov Fizika v prirode Moskva, 1988